VIIPEKEELEST TÄNAPÄEVAL

 

VIIPEKEEL – VÄHEARENENUD HÄDAVÄLJENDUS?

Keeleteadlaste väitel on keel tihedalt seotud mõtlemisega. Eskimotel on lume kohta üle kahekümne erineva sõna ja eks ta ole loogiline ka – lumel elukeskkonnana on eskimote jaoks tähtis roll. Seevastu vene kirjanike Ilfi ja Petrovi maailmakuulsas teoses „12 tooli“ on tore tegelane Inimsööja Ellotška, kes saab oma elus hakkama ainult 30 sõnaga.

Osa inimesi arvab, et viipekeeles ei saa väljendada suurt muud midagi peale elementaarsete vajaduste (tahan süüa, tahan magada). Väite kommentaarina võiks mainida, et iga keel on täpselt nii kõrgelt arenenud, kui on seda tema kasutajaskond. Kui mingi keele põhiline kasutajaskond on suhteliselt harimatu ja kasutab oma keelt vaid lihtsamat sorti esmavajaduste väljendamiseks, siis nii ka on ja enamat niisugune keel ei võimaldagi. Vanasti, mil ülikoolide (nagu paljude teistegi asutuste) uksed olid kurtidele suletud ning koolihariduse andmise eesmärgiks oli nood vaesekesed hädaga pooleks kirjutama-arvutama õpetada, võis ka viipekeel olla arengult samal tasemel oma põhiharitud kasutajaskonnaga.

Tänapäeval töötavad kurdid väga erinevatel elualadel, osa õpib kõrgkoolis ja doktorikraadigi poole püüdlemine ei ole neile enam mitte võõras. Nii on viipekeel jõudnud otsaga ülikooli, ja muidugi ka arenenud sellele vastavalt. Kokkuvõtvalt võib öelda, et viipekeeles saab väljendada üldiselt kõike, mida selle kasutajaskonnal vaja ning keele progressiks on vaja eelkõige kasutajaskonna enda progressi.

MIS SEE VIIPEKEEL OMA OLEMUSELT ÜLDSEGI ON?

Viipekeel kujutab endast kultuurilis-semiootiliselt vaadelduna hästi põnevat keelt. Ehkki igal maal on oma viipekeel, aitab võõras viipekeeles suhelda selle kultuuritausta tundmine. Eestlane saab sakslasega päris edukalt algelises keha-viipekeeles suheldud, kuna mõlemad kuuluvad ühisesse Euroopa kultuuriruumi. Tahtes näiteks öelda, et mingi tegevus seisab ees, näidatakse käega ettepoole, ja vastupidi – minevikust rääkides viibatakse käega taha. Ent nt jaapanlaste meelest asub tulevik üleval, minevik aga all… Seega on viipekeelte suurimad erinevused mitte riikide, vaid kultuuriruumide piires.

Kui kõneldavas keeles kehtib arbitraarsuse põhimõte, siis viipekeeles kehtib ikoonilisuse oma. Ehk maakeeli lahtiseletatult: kui suulise keele sõna on enamasti mingi täitsa suvaline tähekombinatsioon, siis viipemärgid seevastu tulenevad asjast või nähtusest, mida nad tähistavad. See lause tähendab, et kui eesti keeles lükitakse ritta tähed K-O-E-R, siis kerkib eesti keelt oskava lugeja silme ette neljajalgne haukuv tegelane; ent teadmine, et sihukesed tähed just nimelt klähvitsat tähendavad, on kokkuleppeline. Viipekeeles aga tehakse koera kutsumise märk, patsutades käega külje pihta. Ehk siis – viipekeelne sõna „koer“ ei ole kokkuleppeline märkide kokkulükkimine, vaid tuleneb konkreetsest koeraga seotud tegevusest.

Viipemärgid meenutavad oma põhimõttelt pisut hieroglüüfe (piltkirja). Viibeldes tuleb endale silme ette manada pilt, mida tahetakse edasi anda, ning püüda see siis käte, sõrmede ja terve kehaga õhku joonistada. Ajapikku on märgid muutunud keerulisemaks, nii et mitmete viibete seost tähistatavaga märkab vaid kogenud silm.

KURDID RÄÄGIVAD, KUULJAD VIIPLEVAD

On huvitav tendents, et kui vanasti loeti kurtust ja viipekeele oskamist loomuldasa kokkukäivateks nähtusteks, siis mida aeg edasi, seda enam on nood kaks mõistet hakanud lahknema. Üha rohkematele täiskurtidele väikelastele, isegi 10-kuistele beebidele, paigaldatakse sisekõrvaimplantaat. Uusim trend on opereerida implantaadid kogunisti mõlemasse kõrva ja seda praktiseeritakse ka Eesti laste puhul. Sageli lähevad need lapsed tavakooli ega puutu viipekeelse keelekeskkonnaga üldse kokku.

Et aga loodus tühja kohta ei salli, on üha rohkem viipekeele oskajaid hakanud sugenema hoopis nende sekka, kes ei ole kurdid (vähemalt meditsiinilises mõttes siis). Puuetega inimeste poolt loodud MTÜ THINK Eesti viipekeelekursustel käivad meditsiinitöötajad, tegevusterapeudid, tuukrid, kõrivähi tagajärjel kõnevõimetuks muutunud inimesed ja paljud teised. Näiteks tulid „vehklemise“ koolitusele röntgenikabineti töötajad, kelle töökoht koosnes kahest kabinetist – ühes ruumis paiknes röntgeniaparaat, kõrvaltoas istus aga õde, kes andmed kirja pani; kahte tuba eraldas suur aken. Meedikud olid tüdinud telefonitsi või akna taga nägude tegemise teel teineteisele andmeid ja juhiseid edastamast ning leidsid, et mõistlikum oleks teha oma tööd viipekeeles. Olles ühe õppeaasta vältel õpetaja Mareti tunde külastanud, suutsid nad päris edukalt kolleegile patsiendi nime sõrmendada, samuti edastada muud vajalikku.

Ise meenutan tänini muigega oma lapse 1. klassi vanemate esimest koosolekut. Jõudsin kohale varem ja istutasin end aknaalusesse pinki. Akna all asus parkimisplats ning nähes, kuis autost väljus mu väheke nõutu moega abikaasa, asusin talle läbi aknaklaasi kenas viipekeeles täpseid kohaletuleku juhiseid jagama: kust sisse, mitmendale korrusele ja mis ruumi number on. Klassitäis vanemaid mu kuklapoolel vaatas ja imestas, silmad rõngas, kuidas küll on võimalik kõrgelt akna tagant parklasolijaga ilma häält tegemata suhelda!

VIIPEKEEL JA LAPSED

Minu tütar läks 8-aastaselt, teise klassi õpilasena, õpetaja Mareti tundidesse, et seal koos täiskasvanutega viipekeelt õppida. Meie kodune keel on eesti keel ja abikaasaga omavahel kasutame viipeid siis, kui on vaja laste eest salajutte ajada. Uudishimulikule piigale see muidugi ei sobinud ja nii ta õppimissoovi edastaski. Aktsepteerisin lapse otsust ja praegu on ta juba edasijõudnute grupis ning tuleb enda viipekeeles väljendamisega vajadusel päris rahuldavalt toime. Oma koolis suhtuvad kaasõpilased mu tütresse respektiga, esineb väikest kadedustki, et üks nende seast on millegi poolest rikkam, ehk oskab midagi, mida nemad ei valda. Viipekeelel on tavalisele kuuljale lapsele eksootilise salakeele, „spioonide suhtluse“ hõng man.

Mulle sobib, et kuulja laps viipekeelt õpib, sest see arendab tema silmaringi ja mitmete keelte oskamine mõjub ajule hästi. Kuna viipekeel oma visuaal-semiootilise olemuse poolest on võrreldes kõneldavate keeltega sootuks teist tüüpi, usun et aju üldisele arengule on sel isegi parem mõju kui mõne tavapärase, s.o suulise võõrkeele õppimisel. Viipekeele kursustel on viimastel aastatel olnud üllatavalt palju lapsi ja noori, 14-aastaseid on olnud sisuliselt igas rühmas. Enamuses on tegemist andekate lastega, kes lisaks viipekeelele õpivad niigi juba keeltekallakuga koolides nagu nt Saksa gümnaasium või Prantsuse lütseum, aga meil leidub ka mõni autistlike joontega noor, kes oma õrnade kõrvadega eelistab lärmakale suulisele jutule vaikseid viipeid ning on uue keele omandamisel andekas.

Kristi Kallaste

Post Categories: Maailma uudised

Lisa kommentaar