“Disabled Accessing Hospitals”- põnevad seiklused Türgis

16.01.- 21.01.2014 käis 8 noort  mitme riigi ühisprojekti “Disabled Accessing Hospitals” raames Türgis. Eesti Vaegkuuljate Liitu esindasid Hanna Reilson, Riin-Lisett Rei, Angelika Vandler, Orvi Rõõmus, Jari Pärgma, Martin Betlem, Sven Raaper ja Oliver Raudsepp. 16.01.2015 – Alustasime oma reisi Türki, kus meid ootas ees projekt “Disabled Accessing Hospitals” ehk kuidas erivajadustega inimesed paremini haiglatesse pääseksid. Kuna see päev kulus kõik Türki lendamiseks, siis pärast edasilükatud sisereisi saime hotelli alles kella kahe paiku öösel ning kõik läksid kohe magama, et järgmisel päeval värskemad olla. Kuna ma varem polnud väga reisinud, siis mind üllatas, kui väga võivad mõned tunnid lennukis ära väsitada, kuid samas elevus eelseisva ees oli suur. 17.01.2015 – Pärast väikest enesetutvustamist ja riikidevaheliste sõprussidemete loomist alustasime projekti esimese päevaga. Teemad olid huvitavad ja kaasahaaravad ning informatsiooni ja  arutamist oli väga palju. Arutamine toimus umbes kella kuueni. Pärast väikest puhkust ja õhtusööki toimus kultuuriõhtu, kuhu siis iga riik tõi oma maa rahvustoidud, laulud, söögid jm teistele tutvumiseks. Sellega lõppes teine päev. Väga pakkusid huvi eri maade kultuurid. Mida nad söövad-joovad, millised on nende tantsud ja muusika ning üleüldine kultuur. Türgi oma tundus olevat kõige värvikam… mis mulle ka endale kõige rohkem meeldis.  Share on Facebook

„Hõimud“ kui klassikaline noorte inimeste arengutee

Hõim on rahvast väiksem etniline üksus, mille liikmeid ühendavad keel, kultuur ja päritolu. Samas on hõimu ja väikerahva vaheline piir hägus, seepärast võidakse sama inimrühma vahel nimetada nii rahvaks kui ka hõimuks.Tavaliselt kõneldakse hõimudest riikide eelses või välises kontekstis. Mõnel pool on hõimud moodustanud hõimuliite, sugulashõimude või ka eri päritolu hõimude poliitilisi ühendusi. Allikas: Vikipeedia   Selles, et teatrietendusel istub lava kõrval viipekeeletõlk, pole enam midagi imelikku. Harva teda seal küll näeb ja pigem on Eesti teatrites pandud rõhku hoopis vaegkuuljatele mõeldud T-silmustele. Ka kuulmispuude temaatikat on teatris ennegi käsitletud (Imetegija). Kuid Nina Raine´i kirjutatud etendus „Hõimud“ liigub ses osas suure sammu edasi.  Algus ei olnud paljulubav. Mind kui implantaadikasutajat häiris lava pealt kostev lärm ja karjumine. Jõudsin juba endamisi kerge tüdimusega tõdeda, et „jälle üks lavatükk, kus vaataja tähelepanu üritatakse kruttida kunstlikult tekitatud konfliktide abil.“ Oli lihtsalt üks perekond, kes omavahel pealtnäha muud ei teinud kui tülitsesid. Keset lava seisis patriarhaalne papa, haritud ent kuivikust kirjanik, kes targutades tsiteeris raamatust oma „pühasid tõdesid“. Jaa, lingvistist allakirjutanugi nõustub igati mõttega, et keel ja kõne on omavahel lahutamatult seotud ja ilma üheta ei saa olla teist. Kuid miks peaks kõne olema just nimelt suuline? Olgu, see selleks.  Share on Facebook

KÕKU jalgrattamatk 21.-24. august 2014

Selleaastane KÕKU rattamatk toimus augusti lõpus ning millegipärast oli osalejaid ainult neli: mina, Janek, Herki ning Rein. Esimese päeva, ehk neljapäeva kohta ei oska ma suurt midagi pajatada. Tean, et enne minu saabumist käidi uudistamas Seto Talumuuseumi ning see olnud päris tore. Ise jõudsin Värskasse alles reede lõunal, kus siis oma kolme seltsilisega kokku põrkasin. Enne kodust lahkumist olin veel igaks juhuks üle uurinud, kas ikka on mul vaja võtta oma telk, või kuidas seis. Kinnitati, et seda ikka kindlasti vaja. Mis seal ikka, – tarisin siis kaasa. Kohapeal muidugi selgus, et meil on 3 telki nelja inimese peale. Vat sulle kambavaimu ja asjade jagamist:D Mis seal veel rääkida, et telke me sel korral ei kasutanudki. Võtsime vist niisama oma lõbuks kaasa, et musklitele rohkem valu anda. Ja et möödujatele muljet jätta, nagu meil oleks tõsine telgimatk käsil. Share on Facebook

Noortevahetus Türgis 19.-25.05.2014

Sel kevadel, 19. – 25. mail, võtsin taaskord osa Türgi noortevahetusest, seekord Ankaras. Igal projektil ikkagi oma nägu ja erinevad inimesed, nii et mitmekordses käimises pole nii tüütut midagi. Seega põrutasingi 19-ndal mail nelja võõra eestlasega Ankara poole. Esialgu ei teadnud ma eestlaste grupi kohta midagi rohkemat kui et Martin ja Tuuli esindavad vaegkuuljate osapoolt ning Riin ja Angelika õpivad viipekeele tõlkideks   ; ning et mina olen ainus, kes viipekeelt ei mõista. Seda põnevam mulle – mõtlesin, et eks näis, kuidas hakkama saan. Sest projekt just viipekeelele keskenduski. Nimelt oli tegemist integratsiooniprojektiga kurtide (või vaegkuuljate) ja kuuljate vahel, kus osales neli riiki: Bulgaaria, Eesti, Türgi ning Saksamaa. Ning suur osa pidigi keskenduma viipekeele õppimisele/õpetamisele. Mulle näis, et esialgu tekkisid suuremad vestlusringid eri rahvuste vahel just kurtide seas. Viipekeele mittemõistjana sain siis lihtsalt seista ja eriti huvitatult teiste viiplemist jälgida, – mis oli omamoodi põnevgi, kuna viiplejate kehakeel ning miimika on tavakõneleja omast palju võimsam. Projekti jooksul küsisin teistelt eestlastelt ikka ja jälle, et mida see inimene nüüd viiples ja mida too vastu viiples, oota millest nüüd juttu oli? Mis viipekeelne nali see veel oli jne jne. Võis vist päris tüütu olla. Aga eks päevade möödudes suutsin mõned viiped ikka meelde ka jätta nagu „aitäh“, „vau!“ ja „ma ei saa viipekeelest aru“. Igatahes oli meil teiste tegevuste seas veel selline nn workshop, kus jaotati inimesed segagruppidesse. Omavahel arutades pidime kirja panema sõnu ning õppima, kuidas seda igas riigis viibeldakse. Teoorias oleksin selle grupitöö järgselt osanud viibelda 50 sõna, ja seda nii eesti, […]

Kõku laager 2013 Pärlseljal

Nagu meil traditsiooniks on olnud, kord  aastas toimub massiline üritus –  Kõku Klubi suvepäevad. Nii nagu see on toimunud mullu ja varasematel aastatel, toimus tänavugi kaunil suvekuul armsal Eestimaa kodupinnal. Sündmus leidis aset 26.-28. juulil 2013. aastal Pärnumaal, Pärlselja puhkekeskuses, mille teostamisele aitas kaasa Eesti Vaegkuuljate Liit. Tänavu sai oma tähelendu näidata Pärnumaa vaegkuuljate esindus, seda au ja hiilgust hakkas kaitsma meie tuntud naljamees Rolan Kolossov oma tiimiliikmetega, kes määrati eelmisel aastal rändpäkapiku kättesaamisega väepealikuks. Mõnusal  südasuvel leidsid 93 huvilist üles tee, mis tõi meid kokku avarasse Pärljselja puhkekompleksi, kus üheskoos veeta kolm vahvat päeva. Neil päevil sai kogeda erinevaid (sport)mänge nii murul kui ka liival. Toimusid meeskondlikud spordivõistlused, julgemad said oma talendiandekust näidata etteastega. Et rahvas saaks oma fantaasiat rakendada, selleks puhuks oli ka midagi erilist –  nimelt stiilipidu, kus tuli ennast esitleda mereröövlina. Mõistagi ei puudunud programmist tagasivaatega lahe film eelmisest laagrisündmustest  Sokkas. Lustilisust jätkus nii karaoke kui tantsu näol,  ning  aktiivse päeva lõpetada hüva leili ja lõõgastust pakkuvas saunas.  Share on Facebook

Kiki kreisi seiklus Iisraelis

Ja jälle tõmbab mind tee, minema pean edasi veel… Just selle Birgiti laulu saatel, mis mul peas kummitas, läksin 4.aprillil järjekordsele reisile. Seekord lähetati mind Eesti Vaegkuuljate Liidu üldkogu poolt  esindama Eestimaad IFHOH ja EFHOH (vaegkuuljate maailma ja euroopa katusorganisatsioonid) aastakoosolekutel ja konverentsil. Reisile läksin rõõmsal meelel, kaasas vaid seljakotitäis asju, veidi raha ja mõned ingliskeelsed materjalid. Küsite, kas Eesti Vaegkuuljate Liidul on nõnda palju pappi, et oma esindajaid mööda maailma ringi uitama saata? Oh ei, kaugeltki mitte! Reis sai teoks vaid tänu toetajatele, kelledeks on abivahendite firmad Jumalalaegas, Kuulmisrehabilitatsioonikeskus ning 14 eraisikut.  Suured tänud teile! Share on Facebook