Lauluhimused reisisellid BRÜSSELIS

Kuna vaegkuuljate reisihimu pole enam ammugi üllatuseks, võis käesoleva aasta maikuus näha meie EVL liikmesorganisatsioonide juhtide mehi (ja naisi) Euroopa südames Brüsselis.

11

Algas kõik nagu ikka Küllikist, kes juba kahe aasta eest Europarlamendi Eesti büroosse taotluse kirjutas eesmärgiga sinna külastusvisiidile minna. Viimase toetusel sai reisima kolmkümmend inimest ning ajaks pandi paika 8. – 12. mai.

Selle kirju kamba võttis neiks päeviks oma hoole alla Brüsselis elav euroametnik Joel Hirv, kes oma meeldiva maheduse ja lõpmatu kannatlikkusega kõikide südamed võitis. Vähe sellest – ta oli kokku pannud programmi, mis annaks silmad ette nii mõnelegi elukutselisele giidile. Tänu temale möödusid päevad Euroopa südames otsekui linnulennul.

 

12

Hilja Makara: „Reisi eesmärgiks oli sõlmida eelkõige säravaid sidemeid.
Mina olen tõsine inimene!“
(Palume lause teist poolt mitte tõsiselt võtta!)

Brüssel on Belgia pealinn, kus riigikeelteks prantsuse ja flaami keel. Ilmselt tänu oma kesksele asukohale asuvad Brüsselis ka mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterid. Neist tuntumad on NATO ning Euroopa Liit. Brüsselis on elanikkonna suhtarvuga võrreldes kõige rohkem ametnikke ning pea kõikjal kõrguvad betoonist või klaasist seintega pompöössed ametihooned.

13

Ilm oli tunduvalt palavam kui Eestis samal ajal, kuid Põhjamaa jahedusest tulnutele oli suvesoe pigem teretulnud nähtus.Isiklikult olin saabunud Brüsselisse kergekujuliste eelarvamustega; on ju kodusel Maarjamaal kõnealusest linnast saanud rumalate euroametnike emapesa võrdkuju. Kodus Brüsselile mõeldes kerkisid silme ette kuivikutest euroametnikud, kes hoolega banaani kõverust mõõdavad ja laitvalt pead vangutavad. Kohale jõudes tuli tunnistada, et tegemist on linnaga, mille iseloomustamiseks sobiks kõige paremini sõna „sulatuskatel“. Või „multikultuursus“, kui soovite. Ehk et kus tunnevad ennast hästi väga paljud ja väga erinevad inimgrupid ning keegi ei näi kedagi segavat – siit oleks mõnel raskekujulist konnatiigi sündroomi põdeval eestimaalasel ilmselt nii mõndagi õppida. Tänavad kihasid eri nahavärvi rahvast. Pagulasi oli hulganisti, kuid ei jäänud muljet, et nendega seal mingeid suuremaid probleeme oleks. Arvukamatel etnilistel gruppidel on oma piirkonnad, kus nad elavad ja vaba aega veedavad. Lärmakas Kongo kvartal oli pärit otsekui mõnest Aafrika riigist, ent asukad tundusid seal sõbralikud ja toidulõhnad ahvatlevad.

Brüsselist voolab läbi Zenne jõgi, mis 1867–1871. aastatel kaeti kesklinnas täielikult. Zenne on üks Belgia kõige enam reostatud jõgesid, sest kogu Brüsseli piirkonna kanalisatsioon suunati 2007. aastani sinna ilma puhastamata. Nii ei jäänudki lõpuks muud üle kui jõgi kesklinnas plaatidega kinni katta. Nõudis head kujutlusvõimet, et keset kivist sillutisega väljakut seistes uskuda Joeli juttu jalge all voolavast laiast jõest…

Külastasime Euroopa Parlamenti, kus meiega olid tulnud kohtuma mitmed kohalikud persoonid. Jana Jalvi-Robertson tutvustas parlamendi tööd, Kaja Kallas pajatas elavalt ja emotsionaalselt oma argipäevast ning elust Brüsselis. Sisse kiikas ka kurt europarlamendi liige, kes oli tulnud uudishimust aetuna arvates, et meiegi oleme kurdid.  Loomulikult liikus temaga varjuna kaasas viipekeeletõlk. Selgus, et noor enesekindlust õhkuv kurt naine ei täitnudki oma töös ootuspäraselt mitte puuetega inimeste eestkõneleja ülesandeid, vaid tegutses hoopis transpordialal, ja seda imetlusväärselt profil tasemel. Ilmselt oleks selline elu

paljude kurtide unistus – põnev eneseteostus mistahes huvipakkuvas valdkonnas, isiklik ihutõlk kõikjal kaasas.

Siinkirjutajale jättis erilise mulje Belgia Vanakunsti Muuseum arvukate hiliskeskaja ning renessansiperioodi meistrite töödega. Nende ees seistes tundsin, et olen lõksus, vangistatud, kadunud. Aeg hääbus kuhugi, aastad kaotasid tähenduse. Vanadel originaallõuenditel on oma aura ja imepärane võime vaikselt vestelda, lastes sind sõbralikult enda juurde sisse nagu head tuttavat… Kes jalutab neist mööda kambas juttu lobisedes ja vaid korraks poole silmaga üle raske kullatud raami kiigates, nende ees jäävad piltisiksused tagasihoidlikult vakka…

14

Eks tule tänapäevalgi tuttav ette? Vana kunst…

15

…ja uus kunst. Kommentaare, mõtteid…?

16

Revolutsioonimeeleoludest haaratud, kuid siiski õnnelikud…

Dinosaurusehuvilisele meeldiks kahtlemata Belgia Kuningliku Loodusloomuuseumi eelajalooliste sisalike väljapanek. Mitmele korrusele jätkus nii nonde elukate tervikskelette kui ka üksikuid kehaosi, jälgede kivistisi ning isegi pesi koorumata kivistunud munadega.

17

Hiidsisaliku skelett Loodusmuuseumis

Belgia Kuningliku Sõjaajaloo- ja Relvajõudude Muuseumi oli ehitatud hiiglaslik angaar lennukite, dirižaablite ja teiste lennumasinate demonstreerimiseks; see kõik oli oma ülirikkaliku kollektsiooniga muljetavaldav.

Auto World paitas nii härrade kui ka daamide silmi igas vanuses ja kaunilt läikimahõõrutud sõidukitega. Üllatav oli teada saada, et elektriauto oli tegelikult olemas juba 1916. aastal: see oli Detroit, mis ühe laadimisega suutis läbida 130-150 km, arendades kiirust kuni 40 km/h. Tänapäevaste elektriautode läbisõit ühe laadimisega on üsnagi sarnane…

18

Sarmikas eksponaat – üks paljudest.

19

Rahvuslik eine tänavarestoranis: rannakarbid (Les Moules) nisuõllega.
Belgia õllesid iseloomustab tavatu kangus – kraadid kipuvad tihtipeale lähenema kümnele.

Viimasel päeval käisime kaemas Mini-Euroopat ja selle juures asuvat Atomiumi. Viimane kujutab endast tohutut aatomimudelit, mille sees sõidavad liftid ja eskalaatorid. Väljast vaadatuna paistis aatomi mudel välja tunduvalt parem kui seest – siseruume ilustasid pisut hämaraks jääva mõtte ja eesmärgiga värvilised plastikust eksponaadikesed. Õnneks korvas sisu kõrgeima korruse akendest avanev meie teletorni omale sarnanev linnavaade.
Mini-Euroopas ringi jalutades oli tuline kahju, et põnne polnud seekord kaasa võetud.
Kõik oli nii uskumatult väike ja nunnu! Ilmselgelt oli antud teemapark ehitatud eelkõige väikseid külastajaid silmas pidades. Tegu on Euroopa mudeliga, kus külastajad võivad tunda end Gulliverina. Mööda jalgrada kõndides tehakse piltlikult öeldes kogu Euroopale tiir peale. Hulgaliselt oli interaktiivseid atraktsioone: nupust vajutades oli võimalik panna sõitma rongi, purskama purskkaevu või käivitada vulkaani. Jõed voolasid, kellad helisesid, laevad sõitsid, vaateratas oli inimesesuurune ning Pisa torni tipuaknast võis uudishimulik sisse piiluda.

20

Mini-Euroopa linnaväljak Gulliveridega.

Tähtsaima vaatamisväärsuse kohta leiab Brüsselis taas kinnitust väide, et kõige väiksem võib olla kõige kuulsam. „Pissiv poiss“

IMG_1137

(Manneken pis) on elusuuruses tite mõõtu ja asub suhteliselt märkamatul tänavanurgal.  Purskkaevuks olev 61 cm kõrgune pronkskuju kujutab  poissi, kes urineerib purskkaevubasseini. Kuju valmistas 1619. aastal Brüsseli skulptor Hieronimus
Duquesnoy. Kuju on korduvalt varastatud, praegu nähtav on 1965. aastal valmistatud koopia. Originaali hoitakse keskväljakuäärses Maison du Roi/ Broodhuis hoones. Nagu turismimagnetitega kombeks, nii pole Brüsselgi olnud oma kujukese promomisel mitte just tagasihoidlik: koopiaid on täis iga viimne kui turistilõks, pissivale poisile on pühendatud linnamuuseumis terve osakond, talle on konstrueeritud kuhjade viisi eri stiilis rõivaid ja muuseumis on väljapanek pissivast poisist eri maade rahvariietes. Loomulikult on Brüsseli Pissiv poiss kandnud ka eesti ja koguni setu rahvarõivaid (millegipärast olid need mõlemad küll üsna halliilmelised). Ilmselt võrdõiguslikkuse egiidi all on valminud poisikesele ka kaaslased,  „Pissiv tüdruk“ (Jeanneke pis, eelmise lk pildil) ja „Pissiv koer“. Viimased ei asu küll nimetet poisu kõrval, vaid laiali mööda Brüsseli linna.

21

Kuhu seitsmepenikoormasaabastega minek?

Seltskond oli enamikus mõnus, meeleolu ja uudishimu hoiti kõrgel. Sõltuvalt erinevatest huvidest võis ühel grupiliikmel kuluda vaatamist väärivate seikade uudistamiseks mõnes paigas kauem, teisel jällegi vähem. Ent sõbraliku koostöö tulemusena suudeti omavahel kompromisse sõlmida ilma, et keegi oleks millestki  olulisest ilma jäänud või midagi olulist ohverdama pidanud.  Viimasel päeval kohtusime Brüsseli eestlasest kohalikuga. Olles kuulanud ära aukartustäratava loetelu külastatud paikadest, ohkas rahvuskaaslane kadedalt: „Kõigis neis pole isegi mina, Brüsseli elanik, veel käinud!“

Ühtlasi ei imesta enam, miks armastavad reisibürood korraldada sageli erireise just nimelt seenioridele. Eakamate reisisellide näol on tegemist meeldivate reisikaaslastega, kel suhtumine valdavalt positiivne, ootused realistlikud ja elulähedased ning kes oskavad hinnata kõike seda vahvat, mis ühel reisiseiklusel neile pakkuda on.

22

Matrixit on nähtud Brüsselis.

Viimasel õhtul hotelli poole sõites lõid meie prouad metroos valjuhäälse laulu lahti, ehmatades vikse ja viisakaid tumedanahalisi pagulasi näost tooni võrra kahvatumaks. Viimane seiklusrohke päev hakkas lõpule jõudma.

23
Iga korraliku reisiga vältimatult kaasaskäiv nähtus ehk paistes ja väsinud jalad ootasid taas kängitsusest priiks saamist ning hotellitoa jahedale põrandale maandumist.

24

Atomium – suurendatud aatomimudel

Brüssel võlub oma järjepidevuse, õhurikka multikultuursuse, Pissiva poisi, kunstimuuseumide, kirikute, linnaväljakute ja maailmakuulsa Belgia shokolaadiga.

Artikli kirjutas:  Kristi Kallaste

 

 

Post Categories: Maailma uudised

Lisa kommentaar