Kellel on Eestis hea elada?

Probleemartikkel

Puuetega inimestele “nende koha kätte näitamine” – kasvav trend?

Nõukogude ajal oli kombeks suruda invaliidid „oma“ keskkonda, tervete jalust ära. Nelja-aastased kõva kuulmisega lapsed saadeti eriinternaatkoolide juures tegutsevatesse ööpäevaringsetesse lasteaedadesse. Mitmesugused puuetega laste erikoolid asusid tihtipeale inimasustusest eemal, metsade rüpes. Kui vene aeg lõppes, tulid uued hoovused ja suhtumine hakkas muutuma mitmel rindel. Külaskäigud lähimatesse „roiskuvatesse“ kapitalismimaadesse Soome ja Rootsi ning sealsete ühingutega sõprussidemete loomine julgustasid meiegi „puudleid“ kapist välja pugema. Lapsevanemad said juurde julgust nõutada oma lapsele haridust kodulähedases koolis, tänu millele võis üha rohkem lapsi jääda oma koju elama, ümbritsetuna perest ja lähedastest. Aktiivsete lapsevanemate eestvõttel asutati Tallinna südames kool-lasteaed kurtidele lastele, tänapäevase nimega Heleni Kool. Tulevik näis helge ja „puudlite“ seas lokkas lootusrikkus.

Tiina Kangro eestvedamisel hakkas telepurk näitama „Puutepunkti“. Suuremale osale eesti inimestest oli too saade aknaks täiesti teistsugusesse maailma. Niisugusesse maailma, kus vanema jaoks ei kesta mõne lapse beebi-iga mitte aastakese, vaid terve eluaja (ükskõik, kas siis vanema või tema lapse poolt vaadatuna). Saates näidati 15-aastast, kes lamas liikumatult voodis ja seda sündimisest saadik. Iga minut pidi tema juures keegi olema, jälgimaks aparaate ning aspireerimaks hingamisteid. Ekraanil näidati väsimusest koolnuhalli üksikema, kes 15 aastat ainult vahetas mähkmeid, tõstis ja aspireeris üht keha. Eestimaa vaatas ja oli šokeeritud.

Pildike tänapäevast

Kena päikeseline mänguväljak linnapargis. Kaks mammat puhkavad jalgu pargipingil, sellal kui nende põnnid koos liivakastis kooke pätsivad. Et aeg ka endal mõnusamalt mööduks, läheb jutt veerema. „Kas ta on sul esiklaps?“ uurib üks. Teine vastab: „Ei ole, vanem vend läks nüüd kooli.“ „Oi, tore! Ja kuidas siis suuremal ka koolis läheb?“ „Ei ole viga, õppimisega probleeme pole. Ainult neil on seal klassis paar last, kes kipuvad teisi kiusama.“ „No siis on jama küll. Eks see tänapäevane suur tolerantsus maksa kätte… Topitakse jah igasugu diagnoosiga tegelasi normaalsete laste sekka, vanasti oli nende koht erikoolis!“

Stopp!? Mis ümmargune nähtus too „diagnoos“ veel on? Kas see laps oli kuulmislanguse diagnoosiga? Või puudutas jutt vaegnägemise diagnoosi? Mismoodi liitub kuuldeaparaadi või tugevate prillide kandmisega automaatselt koolis teiste kiusamine? Ometi võib antud vestlus just niisuguse mulje jätta. Tollest juhuslikult pealt kuuldud jutuajamisest koorus välja eelarvamus, et terved lapsed ei kiusa kedagi, agressiivsus ja tunni segamine olevat üksnes „diagnoosiga“ (mida see siis ka tähendaks) laste pärusmaa. Soh?

Ning isegi kui kõne all on vaimset laadi probleem, ei pruugi seegi automaatselt tähendada agressiivset käitumist ega seostuda teiste laste mõnitamise või löömisega. Hüperaktiivne õppur niheleb tunni ajal, ei suuda kuulata õpetaja juttu, ei suuda keskendunult töötada. Kuid ta ei hakka veel seepärast teisi lapsi konkreetselt mõnitama.

Tõeline koolikiusaja on tihti täiesti terve laps, võib-olla isegi keskmisest veidi intelligentsem. Sellel lapsel on suuremat sorti vajakajäämised hoopis mujal. Kui mõni pealtnäha terve inimene sügeleb kangest vajadusest ennast kellegi teise kiusamise teel upitada ja paremaks teha, on see juba sootuks omaette teema. Kas ei ole teda lapsepõlves piisavalt armastatud või pole vanemad osanud piire seada, õpetada elama inimühiskonnas. See ei ole mingi häguse „diagnoosi“, vaid pigem väljaarenemata empaatia probleem. Diagnoos see viimanegi ja väga raske pealegi, ehkki tolle puude käes kannatajatele miskipärast rehabilitatsiooniplaani ei koostata ja töövõimetuspensioni ka ei maksta…

Mulle teeb muret, et viimasel ajal on kuidagi sagenenud rünnakud puuetega inimeste pihta.

Rünnaku all mõistame siinkohal igasugust tegevust, mida teine inimene tunnetab sellisena. Jah, on olnud ka füüsilist, kus viiplevaid kurte Tallinna tänaval märgates keegi täiskasvanud inimene lihtsalt sammub nende vahelt läbi ning virutab nagu möödaminnes ühele kurdile küünarnukiga kõhtu. Kõige levinum on kehapuude samastamine vaimse puudega ja seda teevad isegi ametnikud. Pruugib vaid tekkida mingil probleemil ehk konfliktil, kus olukorra üheks osapooleks satub täiesti juhuslikult kehalise erivajadusega inimene, kui miskipärast hakatakse selles süüdistama just teda ja tema erivajadust. Ja ametnike jutt on selline, et noojah, ta ju puudega, mis me sellisest ikka tahame! Niikuinii on süüdi tema, kuna “puudega” inimene “nagunii” ei oska olukordades õigesti käituda ega olla ja sellest ka konflikt. Ametnikud ei viitsigi konkreetsesse olukorda üldse süveneda ja see on kurb. Ning niisugused juhtumid on viimasel ajal minu meelest sagenenud, neid esineb tunduvalt rohkem kui näiteks kümme aastat tagasi. Miks see nii on, ei tea, aga ma tunnen tõsist kõhedust eesti inimeste ja ametnike süveneva sallimatuse ees. Siin pole enam jutt igavlevate teismeliste naljadest, vaid asjaga on seotud täiesti tavalised eestlastest täiskasvanud meie endi keskelt.

Üks ema jagas perefoorumis kogemust, kuidas ta sattus konflikti seetõttu, et oli ühes Tallinna kaubanduskeskuses lubanud oma viieaastase jalutu tütre veidikeseks ajaks maha käputama, et too saaks oma pikast kärus istumisest kangeks jäänud keha sirutada. Mispeale keegi preili oli ligi astunud ning hakanud õiendama, et miks ta siin maas on. Kui ema julges vastu pärida, et miks siis ei võiks olla, leiutanud preili kähku otsitud ettekäände, et aga poeriiul lahtiste kummikommidega ulatuvat ju maani ja sedasi pääsevat jalutu laps oma mustade, maas olnud kätega komme reostama. (Olgu öeldud, et lahtised kommiriiulid asusid tegelikult poe teises otsas.) Kui südi ema endiselt vastu hakkas, küsides et kas siis riidleja nägi ta last säherdust pahandust sooritamas, teatas viimane: „Ei näinud, aga äkki teeb?“ Edasi järgnes pikk tiraad teemal, et „selliseid“ lapsi ei peaks üldsegi kunagi poodi kaasa vedama, vaid nad peaksid päevi veetma teraapiates. Ja üleüldse võiks niisugused lapsed viia ju hoopiski „kusagile loodusesse“. Ehk siis, kas hakkame jõudma ringiga tagasi aegade algusesse, mil teistsugused lapsed rahvarohketest kohtadest minema aeti ja kusagile metsade rüppe ära peideti?

Või ratastoolik, kes aetakse välja poekesest, kuna tema tool jätvat põrandale poriseid jälgi. Samas „unustades“ sujuvalt ära, et Eesti kultuuriruumis polegi kombeks poodi või kohvikusse sisenedes jalatseid ära võtta. Kahemeetrine needitud skinhead tohib vabalt oma tanksaabastes poepõrandaid poriga kaunistada palju jaksab, temale ei ütle keegi midagi. Sest tema on terve ja tugev, talle harja karata ei saa. Ikka nõrgemad on need, kes ette jäävad.

Noorte „naljad“

Möödunud talvel tabas Eesti kurte ja pimedaid küberkiusamiste laine, millest „Pealtnägija“ tegi saate. Viimases on öeldud: „Puuetega inimeste liite tabas eelmise aasta lõpus spämm-postituste laine, kus peamiselt alaealised saatsid enda lõbustamiseks massiliselt sotsiaal-meedias pimedate esindajatele kirju stiilis: „Vaata seda!“ või kurtidele kirju manusega: „Kuula seda!“ Viimane laine tabas liite eelmisel reedel.

Pimedate Liidu juhatuse liige Jakob Rosin räägib, et üks või paar suvalist postitust ei väärikski äramärkimist, kui sellele ei järgnenuks tohutut hulka kirju, mille sisu oli peaaegu identne. Pilt ja mõnel juhul juures ka tekst, mis suunas fotot vaatama. Jakob pimedate liidu esindajana vastas kõigile neile sõnumitele ühtmoodi, paludes fotol kujutatu kirjalikult esitada, et kõnetuvastusprogramm seda talle ette lugeda saaks. Mõnel juhul vastasid saatjad sõnumile lihtsalt uue pildiga, vahel blokeeriti pimedate liidu Facebook lihtsalt ära.

Samasugune rünnak tabas ka Eesti Kurtide Liitu. Kurtidele ei saadetud mitte fotosid, vaid laviinidena helifaile. Helifail oli lühike ning koosnes lihtsalt taustamürast või mõnitavast sisust. Et sarnase sisuga kirju jätkuvalt postkasti laekus, ei jäänud kaheksa aastat kurtide liitu juhtinud Tiit Papil muud üle, kui ta pidi organisatsiooni nimel kirjade saatjad lihtsalt ära blokeerima. „Neid sõnumeid polnud võimalik kuidagi kustutada; ainuke lahendus oli see, et sain blokeerida nende kontot,“ viiples Papp.

Abi saamiseks pöörduti veebikonstaabli poole. Veebikonstaabel kirjutas inimestele, kes olid neid kirju saatnud, teatades et tegu on sobimatu naljaga ja nii ei ole õige teha. Enamus viitas sellele, et nad olevat kusagil Ameerika naljalehel niisuguseid nalju näinud ja mõtlesid ka järele proovida. Veebikonstaabli sõrmeviibutus läks umbes kahekümnele kirja saatnud noorukile, kelle vanus jäi puberteetikutest kuni peatselt 30 aastaseks saavateni. Väidetavalt olid nad kõik tegutsenud üksteisest sõltumatult. Allikas: http://uudised.err.ee/v/eesti/…..iste-laine

 Vene piiga roppused ja muusikaterror

Tallinnas elab üks noor, rohkelt vaba aega omav venekeelne tütarlaps, kelle kinnisideeks on saanud naabruses elava kuuldeaparaate kandva pere nende kodust väljasuitsetamine. Mõnitamaks teiste inimeste kuulmispuuet, on ta paigutanud vastu vaegkuuljate aeda suure kolmeosalise muusikakeskuse, mis juba rohkem kui kaks aastat tambib igapäevaselt vene rokkmuusikat. Lisaks kasutab ta ära vanemate vaegkuulmist, karjudes nende lastele üle aia venekeelseid roppusi, sõimu ja tapmisähvardusi; eesti vanemad oma kuuldeaparaatidega vene keelest ju aru ei saa. Tütarlaps passib akna peal ja kui keegi perekonnast uksest oma koduaeda väljub, siis keerab muusikakeskuse hoiatavalt valjemaks või puhub pasunat. Lisaks filmib ta näiteks aiakiiges lugevat pereema. Kui säherdune tsirkus juba pikka aega kestnud oli, kirjutas perekond loogilise sammuna avalduse kohalikule piirkonnapolitseinikule. See oli viga. Sest paraku selgus, et politseinik, keskealine suur naisterahvas, on ise veel kraad kangemgi puudevastane. Ilma pere endaga kohtumata-suhtlemata potsatas postkasti vaid politseipoolne vastus, kus teatati, et piigat „häirib teie poolt kostev lärm, milleks on vaegkuulmise tõttu kõva häälega rääkimine.“ Päriselt ka??!!

Asjaosalised oleks taolist kummalist argumenti politseikirjas ehk isegi uskuma jäänud juhul, kui olnuks tegemist kortermajaga. Ent kõne all oli eramajapiirkond, kus vahel aiad ning toas räägitav jutt õue ju ei kosta. Paljukest meie laiuskraadidel inimesed üldse väljas viibivad…

Niisiis läks perekond sel teemal vestlema kohalikku linnaosavalitsusse, kus aga toosama politseinik peret kohe esmakordsel kohtumisel täiel rinnal töötlema asus. Jäi mulje, et iga tema teises lauses sisaldus sõna „puue“ või „vaegkuulja“ ning ta sülgas neid sõnu suust välja sellise vihaga, et jahmunud asjaosalised ei osanud enam midagi öelda. Küsimusele, et miks te meid nii halvasti kohtlete ja meie tunnistusi üldse tõsiselt ei võta, me oleme ju kuulmise, mitte vaimse puudega – vastas ametnik neile nii: „Mis vahet seal on? Olete ühesugused kõik!“

Pärast esmakohtumise pikka ja pingelist vestlust linnaosavalitsuses, mille põhisisuks oli perekonnal oma eluõiguse ametnikele tõestamine ja vaegkuulmise teemaliste mõnituste pareerimine, nentis üks ametnikest lõpuks perele halastavalt: „Nojah, midagi pole teha – see tüdruk peab õppima elama ka teistsuguste inimestega!“ Pange tähele – ametniku meelest polnud „teistsugune inimene“ mitte see, kes öösiti taskulambiga ümber lumehanges töötava muusikakeskuse jookseb, pasunat puhub ja luukeresid hooldab, vaid hoopiski kuuldeaparaadi kandja.

Ja kui mõni eluvõõram puudeinimene suudab/ jaksab/oskab puudevastasest ametniku ees enda ja oma perekonna eest seista, siis viimase argumendina tuuakse välja „vabandus“, et ametnikke polevat piisavalt koolitatud ega õpetatud suhtlema puuetega inimestega. Käsi laiutades selgitatakse kenasti, et saate isegi aru, meil siin on tööjõu puudus, pole võimalust võtta tööle kedagi, kes tunneks puudega inimeste „teistmoodi“ mõistust ja oskaks seda normaalsetele inimestele „tõlkida“. Ehk siis – tagasitõmbamise asemel on kostituseks vaid järjekordne räme solvang.

Järgmisel kohtumisel, linnaosavalitsuses toimunud ümarlaual, karjus politseinikuproua kõigi kuuldes üle laua: „Vaegkuuljad ongi sihukesed, kes kogu aeg arvavad et kõik räägivad neist muudkui halba, ega nemad asjadest õieti aru ei saa!“, mille peale jäi Eesti Vaegkuuljate Liidu juhatuse liikmetel Pille Ruulil, Külliki Bodel ning ajakirjanik Kristi Kallastel säherdust juttu kuulates üle vaid hämmastusest kulme kergitada. Pille Ruul, kes endise Sotsiaalministeeriumi töötajana on osalenud ka politseinike väljakoolitamises, kirjutas pärast Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrolli pöördumise, kus soovitas niisuguse uskumatu suhtumisega politseinikule täiendkoolitust või teist töökohta. Pöördumist ignoreeriti.

Tütarlapse kaitsetaktika rajaneb puudega pere süüdistamisel. Kiusajate strateegia on järgmine. Parima „saagi“ saab mõnel perele tähtsal päeval, milleks on kas lapse esimene kooliminek või sünnipäev. Näiteks, nähes tänaval peret koju kõndimas, lapsel valge pluus seljas ja lilled käes, asus piiga hoogsalt neile pasunat puhuma. Või pruukis vaid pereisal lapse sünnipäeva hommikul riputada värava külge värvilised õhupallid, kui tütarlaps hakkas õue tulnud sünnipäevalast üle aia pildistama ja filmima ning tema suunas roppusi karjuma. Kui kõik need „sukad“, „bljäädid“ ning „debilikud“, millega ta laps 7. sünnipäeva hommikul heldelt üle kallati, pereemal juba lõplikult üle viskasid ning ta ärritununa piigat korrale kutsuma läks, käskides oma laps rahule jätta, filmis too ka teda korralekutsumise hetkel ning kinkis salvestised politseiprouale, kes neid kohaliku linnaosavalitsuse töötajatele ja teistelegi demonstreerib ilusa näitena puudelise inimese ebasõbralikkusest.

Seevastu puudega inimeste perekonna poolt esitatud salvestisi ja fotosid ei võeta üldse vastu, hoolimata nende mitmekordsest pakkumas käimisest. Tunnistajate ütluskirju ignoreeritakse.

Politseinikuproua ei ole teinud vene piigale mitte ainsatki ettekirjutust; seeasemel soovitab ta hoopiski kehapuudega perel oma kodust minema kolida – aga kuhu neil minna on? See on nende inimeste kodu. Põliskodu – lapsed on selle maja elanikud viiendat põlvkonda. Politseinik kiidab kõrgeid kivimüüre, mis isa on tütre soovil oma krundi ümber rajanud, ning soovitab kuuldeaparaatidega perekonnal samasugused ehitada. Kuid Tallinna Linnaplaneerimise Valitsus on selle kohta kirjutanud nii: “Kuna kinnistu asub miljööväärtuslikul alal, kehtivad kinnistul miljööala nõuded. Selline piirdeaed, nagu sinna püstitatud on, ei ole aktsepteeritav. Amet võtab kasutusele meetmed, et õiguslik olukord taastada.”

Seega on politseinikuproua soovitused seadusevastased. Tagatipuks kerkib küsimus, mismoodi takistaks müüride rajamine üle nende levivat muusikalärmi ja ropendamist? Politseinikuproua argument on veel, et teised naabrid ei ole mürasaaste üle kaevanud – jättes tähelepanuta fakti, et teiste naabrite maja seinad ehitusel alles kerkivad ja seal ei elagi üldse mitte kedagi.

Kui ema-isa politseinikule kurdavad, et neiu hirmutab ja ahistab ka nende lapsi, siis selgitab jõustruktuuride esindaja neile, selle taga olevat ainuüksi kena tütarlapse liigutav hool ja mure nende laste turvalisuse pärast ja seetõttu olevat ta sunnitud vastutahtmist võõraste lastega tegelema – eeldades justkui vaikimisi, et puudega vanemad ei tule oma järglaste kasvatamise ning valvamisega ise toime ja vajavad selleks tütarlapse „abi“. Perele üritatakse nagu ullikestele selgeks teha, et kehapuude tõttu piiratud mõistusega inimesed ei oskavat eristada sõbralikku hoolt ning muret ahistamisest ja kiusamisest. Politseinikuproua soovitab läbisõimatud lapsed viia psühholoogi juurde. Paraku psühholoogi juures jutustamine probleemi põhjust ei kõrvalda ja muusikakeskust vaikima ei pane, ning kui laps sealt koju tuleb, siis võidakse ta oma kodu väravas tütarlapse poolt ju uuesti roppustega üle valada. Selle peale oli vastus: „Aga siis viige ta uuesti psühholoogile, muidugimõista!“ Kuid miks peaks psühholoog ära tegema politseiniku tegemata töö?

Ema-isa, kui vaegkuuljaid, ei peeta adekvaatseteks tunnistusi andma. Lastele olevat proua oletusel sõnad suhu pandud. Majas elab ka laste vanaema, kes kuuleb normaalselt ja on aidanud vene piiga roppusi eesti keelde ümber tõlkida.

Perele anti teada, et juhtum politseid ei huvita ja vaadaku ise, kuis saavad. Arusaamatuks jääb vaid, mis mõttega oli politseinikuproual tarvis „kauba kinnituseks“ veel lisaks minna erivajadustega inimeste koju ning hakata seal jõhkrutsema puudega vanemate tervete lastegi kallal. Pereisa ja -ema on esitanud kaks korda kirjaliku kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile, sisuks piirkonnapolitseiniku poolne puuetega inimeste mõnitamine ning nende laste verbaalne ja emotsionaalne väärkohtlemine. Juhtum mätsiti kinni ja ükski ülemus ei pidanud vajalikuks ühegi pereliikmega nende soovist hoolimata kordagi ei kohtuda ega suhelda.

Pere pöördus nõid Nastja poole. Nastja ütles, et too tütarlaps olla biovampiir, kelle põhitoiduks on hirm. Ning et kuna sellised inimesed olevat sisimas ise väga kartlikud, siis otsivatki ta oma ohvriteks neid, kes millegi poolest kuidagi nõrgemad, ehk siis puudega inimesed või lapsed.

Tegemist on aedlinnaga, mis tänu mereäärsele asukohale ja siredale männimetsale on kinnisvaraostjate seas kõrgelt hinnatud. KOV hoone ise on ilus ja korda tehtud, kaldapealse külgseina akendest avaneb vaade kaunile Pirita jõele. Piirkonda peetakse n.ö elitaarseks, kuid kas see peaks olema siis õigustus puuetega inimeste sealtkandist välja suitsetamisele?

Kuuldeaparaate kandev perekond elab praegugi edasi igapäise mõnitava mürasaasta sees ning mingit lahendust või abi kuskilt ei paista. Politseiniku varjatud heakskiidust innustust saanud vene piiga, kes küll ametlikult peaks pigem õppima ülikoolis riigiteadusi (!), lõbustab end iga päev muusikakeskuse kruttimisega. Vahe on vaid selles, et viimasel ajal võõraste, eriti politseinike tulles keerab ta oma muusika vaiksemaks, nende lahkudes paneb taas vanaviisi tööle.

Ei loe vähimatki, et kuuldeaparaadi kandjate näol on tegemist igati korraliku ja hakkama saava perega, kus kõigil täiskasvanutel on kõrgharidus ja erialane töö, ei loe seegi, et lapsed on väga hea õppeedukuse ja eeskujuliku käitumisega – võlusõna „puue“ paneb siin kõik paika. Kevad on käes, nad tahaks koduaeda riisuma ja lilli istutama minna, aga töö ei valmista rõõmu, kui sellega kaasnevad eranditult alati ebameeldivad emotsioonid: üritad töötada, aga sundmuusikat su kõrva ääres näpitakse järjest valjemaks ning piiga kallutab end kehast poolenisti aknast välja, vehib sinu poole oma punaste aluspükstega, lehvitab luukerega, näitab lõustu ja maske, filmib aias kulu riisujaid ja ropendab. Selline tunne, et keegi võõras tütarlaps trügib vägisi teiste inimeste koju elama, ehkki keegi teda endi juurde ei taha. Kodu nagu on ja ei ole ka. See pere sisuliselt enam ei teagi, mis tunne on oma aias kuulata linnulaulu, kuna vaegkuuljate mõnitamiseks tara juurde tõstetud muusikakeskuse mürasaasta sees pole lindude hääli enam kaks aastat kuulda olnud. Tõsi, mõned päevad oli küll õndsalik vaikus – paaripäevane õnn leidis aset eelmise aasta juunikuus, pärast ümarlauda, mil KOV sotsiaalhoolekande osakonna juhataja võttis lõpuks kätte ning tütarlapsele ühe korralekutsuva telefonikõne tegi. Siinkohal siirad tänud temale! Pärast antud telefonikõnet muutus olukord pisut normaalsemaks ja elanikud said oma kodus suve isegi enam-vähem talutavalt mööda saata – ropendamist ja tuututamist oli jäänud lausa nii umbes poole vähemaks. Aga tõsiasi on, et selline pidev mürasaaste ahistab ja häirib. Detsibellide valjus iseenesest ei loegi, loeb see teadmine, et mingi neiuke istub teisel pool, makipult ja lindistav kaamera peos, ning passib sisuliselt aastaid tundide viisi puudega inimeste iga liigutust nende omas kodus. Kui see ei ole jälitustegevus, mis see siis on?

Palju õnne meile! Allpool väike valik fotosid näitena südamliku tütarlapse, tulevase riigiametniku pühendunud hoolitsusest puuetega inimeste eest – kahju vaid, et rumalad asjaosalised ise toda liigutavat tähelepanu miskipärast vääriti mõistavad…

Vaegkuuljate kodu suunas on riputatud elusuuruses luukere ning kõikidele nendepoolsetele akendele kleebitud lõustad. Ka aiaäärne on kaunistatud maskidega.

Vaegkuuljate koduaia juurde asetatud lakkamatult töötav muusikakeskus suvel ning talvel. Talvel tõmmatakse kesk verist lund mängivale muusikakeskusele kaitseks peale verine kilekott.

Lõppsõna, aga mitte lõpetus…

Põhiseaduses öeldakse, et puuetega inimesed on riigi ja KOV erilise hoole all. Lubage naerda!

Pärast antud artiklis kirjeldatud juhtumusi tekkis tahtmine võtta kätte maakaart ning kalender. Ei, me ei saanud valesti aru – jutt on Eesti Vabariigi pealinnast Tallinnast ning aasta, mil sellised sündmused reaalselt aset leiavad, on 2017, mitte 207. Aga inimkond selle ajaga vaimselt edasi arenenud küll pole.

Ja nii võibki lõppkokkuvõtteks väita, et tegelikkuses taandub kõik mitte seadustele, vaid puhtalt inimfaktorile. Kõik sõltub sellest, missuguse ametniku juurde satud ja kas ta situatsiooni ka ära tunneb. Ametnikud aga on tavainimesed meie seast ja peegeldavad paraku ka ühiskonna suhtumist. Kõhedaks teeb.

Igor Mang ennustas aastavahetusel Maalehe horoskoobis, et inimkonnal olevat peagi oodata pimeda keskaja naasmist. Elame-näeme…

P.S. Artiklit on lubatud jagada ning levitada. Lisaks, kui teistelgi on samalaadseid kogemusi ning leiavad endas soovi ja julgust neid jagada, võtku lahkesti ühendust Eesti Vaegkuuljate Liiduga või andku oma kommentaar. Kõik asjalikud nõuanded teretulnud!

 

Post Categories: Maailma uudised

Lisa kommentaar