Kellel on Eestis hea elada?

Probleemartikkel Puuetega inimestele “nende koha kätte näitamine” – kasvav trend? Nõukogude ajal oli kombeks suruda invaliidid „oma“ keskkonda, tervete jalust ära. Nelja-aastased kõva kuulmisega lapsed saadeti eriinternaatkoolide juures tegutsevatesse ööpäevaringsetesse lasteaedadesse. Mitmesugused puuetega laste erikoolid asusid tihtipeale inimasustusest eemal, metsade rüpes. Kui vene aeg lõppes, tulid uued hoovused ja suhtumine hakkas muutuma mitmel rindel. Külaskäigud lähimatesse „roiskuvatesse“ kapitalismimaadesse Soome ja Rootsi ning sealsete ühingutega sõprussidemete loomine julgustasid meiegi „puudleid“ kapist välja pugema. Lapsevanemad said juurde julgust nõutada oma lapsele haridust kodulähedases koolis, tänu millele võis üha rohkem lapsi jääda oma koju elama, ümbritsetuna perest ja lähedastest. Aktiivsete lapsevanemate eestvõttel asutati Tallinna südames kool-lasteaed kurtidele lastele, tänapäevase nimega Heleni Kool. Tulevik näis helge ja „puudlite“ seas lokkas lootusrikkus. Tiina Kangro eestvedamisel hakkas telepurk näitama „Puutepunkti“. Suuremale osale eesti inimestest oli too saade aknaks täiesti teistsugusesse maailma. Niisugusesse maailma, kus vanema jaoks ei kesta mõne lapse beebi-iga mitte aastakese, vaid terve eluaja (ükskõik, kas siis vanema või tema lapse poolt vaadatuna). Saates näidati 15-aastast, kes lamas liikumatult voodis ja seda sündimisest saadik. Iga minut pidi tema juures keegi olema, jälgimaks aparaate ning aspireerimaks hingamisteid. Ekraanil näidati väsimusest koolnuhalli üksikema, kes 15 aastat ainult vahetas mähkmeid, tõstis ja aspireeris üht keha. Eestimaa vaatas ja oli šokeeritud. Pildike tänapäevast Kena päikeseline mänguväljak linnapargis. Kaks mammat puhkavad jalgu pargipingil, sellal kui nende põnnid koos liivakastis kooke pätsivad. Et aeg ka endal mõnusamalt mööduks, läheb jutt veerema. „Kas ta on sul esiklaps?“ uurib üks. Teine vastab: „Ei ole, vanem vend läks nüüd kooli.“ „Oi, tore! Ja kuidas siis suuremal ka […]

VIIPEKEELEST TÄNAPÄEVAL

  VIIPEKEEL – VÄHEARENENUD HÄDAVÄLJENDUS? Keeleteadlaste väitel on keel tihedalt seotud mõtlemisega. Eskimotel on lume kohta üle kahekümne erineva sõna ja eks ta ole loogiline ka – lumel elukeskkonnana on eskimote jaoks tähtis roll. Seevastu vene kirjanike Ilfi ja Petrovi maailmakuulsas teoses „12 tooli“ on tore tegelane Inimsööja Ellotška, kes saab oma elus hakkama ainult 30 sõnaga. Osa inimesi arvab, et viipekeeles ei saa väljendada suurt muud midagi peale elementaarsete vajaduste (tahan süüa, tahan magada). Väite kommentaarina võiks mainida, et iga keel on täpselt nii kõrgelt arenenud, kui on seda tema kasutajaskond. Kui mingi keele põhiline kasutajaskond on suhteliselt harimatu ja kasutab oma keelt vaid lihtsamat sorti esmavajaduste väljendamiseks, siis nii ka on ja enamat niisugune keel ei võimaldagi. Vanasti, mil ülikoolide (nagu paljude teistegi asutuste) uksed olid kurtidele suletud ning koolihariduse andmise eesmärgiks oli nood vaesekesed hädaga pooleks kirjutama-arvutama õpetada, võis ka viipekeel olla arengult samal tasemel oma põhiharitud kasutajaskonnaga. Tänapäeval töötavad kurdid väga erinevatel elualadel, osa õpib kõrgkoolis ja doktorikraadigi poole püüdlemine ei ole neile enam mitte võõras. Nii on viipekeel jõudnud otsaga ülikooli, ja muidugi ka arenenud sellele vastavalt. Kokkuvõtvalt võib öelda, et viipekeeles saab väljendada üldiselt kõike, mida selle kasutajaskonnal vaja ning keele progressiks on vaja eelkõige kasutajaskonna enda progressi. MIS SEE VIIPEKEEL OMA OLEMUSELT ÜLDSEGI ON? Viipekeel kujutab endast kultuurilis-semiootiliselt vaadelduna hästi põnevat keelt. Ehkki igal maal on oma viipekeel, aitab võõras viipekeeles suhelda selle kultuuritausta tundmine. Eestlane saab sakslasega päris edukalt algelises keha-viipekeeles suheldud, kuna mõlemad kuuluvad ühisesse Euroopa kultuuriruumi. Tahtes näiteks öelda, et […]

Lauluhimused reisisellid BRÜSSELIS

Kuna vaegkuuljate reisihimu pole enam ammugi üllatuseks, võis käesoleva aasta maikuus näha meie EVL liikmesorganisatsioonide juhtide mehi (ja naisi) Euroopa südames Brüsselis. Share on Facebook

Võõrsil on hea …

Suvi hakkab läbi saama, ees on sügis. Kui aga tahtmist suve pikendada, on hea võimalus minna ka nüüd reisima, puhkama. Võib sõita soojale maale palmi alla või linnapuhkust nautima näiteks Londonisse, Pariisi või Brüsselisse. Just viimases mul õnnestuski ära käia mai algul, emadepäeval, Euroopa päeval Eesti Vaegkuuljate Liidu grupiga. Reisiseltskonnas oli 30 inimest üle Eesti. Ettevalmistus reisiks algas juba 2013. aastal, kuid vahepeal olid valimised ja nii lükkus reis edasi aastasse 2015. Meie reisiseltskond kogunes Tallinna lennujaamas, kus selgus, et vähemalt kolmandik neist oli mulle tuttav. Tore! Reis algas Tallinna lennujaamast reedel, 8. mai õhtul Estonian Airi lennukiga. Kahe ja poole tunni pärast olimegi Brüsselis. Neile, kes viibisid Brüsselis esmakordselt, olid üllatuseks lõputud koridorid lennujaamas. Lõpuks jõudsime siiski oma linnagiidi Joelini, kes meid õigesse bussi juhatas. Lennujaam asus linnas 14 kilomeetri kaugusel. Majutusime kesklinnas, kust oli hea igale poole jalgsi liikuda. Share on Facebook

Mõtteid novembrikuus toimunud koolituselt ’’Let’s Play Together’’

Novembrikuu alguses leidis Portugalis, Lissaboni külje all aset neljapäevane koolitus ’’Lets play together’’. Selle eesmärk oli õppida ja jagada kogemusi sellest, kuidas edendada sportimist puuetega inimeste seas, kuidas spordialasid vastavalt kohandatakse ning mis kõige huvitavam- kuidas kasutada sporti integratsioonivahendina. Eesti Vaegkuuljate Liitu esindasid Mallori Lemsalu ja Henri Ruul. Suure spordifanaatikuna ei paelunud mind mitte niivõrd Portugali soe sügisilm, mis sarnaneb Eesti suvega, vaid pigem võimalus õppida ning õpitut hiljem edukalt ka rakendada. Rahvusvahelised koolitused on üldjuhul piisavalt intensiivsed ja annavad selleks väga head võimalused. Boonusena veel tutvumine uute ja huvitavate inimestega ning võimalus nende kogemustest midagi kõrvataha panna. Seega päikesekreem mu reisikohvrisse ei mahtunud. Ujukad igaks juhuks aga küll. Share on Facebook

Rahvusvaheline tööriist vaegkuuljate elukvaliteedi parandamiseks

22-23.oktoobril 2015 oli mul harukordne võimalus osaleda Kopenhaagenis Rahvusvahelise Vaegkuuljate Liidu (IFHOH) poolt korraldatud inimõiguste koolitajate koolitusel. Koolitus viidi läbi maailma kõige paremini ligipääsetavas asutuses – Taani puuetega inimeste majas. Pildid vasakult: Baierimaa vaegkuuljate president Volker Albert, Saksamaa vaegkuuljate Liidu president Stephan Wilke  ja EFHOH president Marcel Bobedjik Hollandist (Foto P.Ruuli erakogust) Koolituse eesmärk oli analüüsida kuulmisprobleemidega inimeste väljakutseid erinevates riikides ja leida võimalusi, kuidas ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni (edaspidi PIÕK) saaks vaegkuuljate elukvaliteedi tagamiseks paremini ära kasutada. Share on Facebook