EVL foorum
Suhtlemine kuuljatega?! - Printerisõbralik versioon

+- EVL foorum (http://www.vaegkuuljad.ee/foorum)
+-- Foorum: Üldfoorum (/forumdisplay.php?fid=3)
+--- Foorum: Kuulmisprobleemid, lahendused (/forumdisplay.php?fid=7)
+--- Teema: Suhtlemine kuuljatega?! (/showthread.php?tid=13)



Suhtlemine kuuljatega?! - idamia - 18. Aug 2008 16:28

Nii, mina siin üha süveneva probleemi ees: ei oska mina enam kuuljatega suhelda.
Olen viimase paari aastaga kaotanud kuulmise täielikult vasakust ja a 75% ulatuses paremast. St et isegi kerge taustamüra või teiste inimeste kerge jutukõmina korral ei saa ma kõnest aru ka tugeva kuuldeaparaadiga.
Ja nii puutungi iga päev kokku olukorraga, kus mul on vaja suhelda - näiteks või bussipiletit vms osta, kuid minu mittekuulmine tekitab segadust ja probleeme. Lisaks olen kogenud ka diskrimineerimist, kus seepeale, kui ütlen, et kuulen väga halvasti, minuga suhtlemisest lihtviisil hoopiski loobutakse.
Diskrimineerimist olen kogenud ka riigiasutuste ja mis veel hullem, nende rehabilitatsiooniasutustega suheldes, kes tegelevad just kuulmispuudega inimestega. Kuna telefonitsi ma suheldud ei saa, siis üritan aegu ja infot hankida ikka meilitsi. Jällegi, meilid jäävad vastusetaSad See Reha-asutus jäägu seekord mainimata.
Ja mida rohkem sellist "eemaletõukamist" kogen, seda vähem tahan ja julgen suhelda. Kuidas teie hakkama saate?


Suhtlemine kuuljatega?! - kylliki - 18. Aug 2008 21:55

Tere tulemast kõvakuuljate seltskonda!

Diskrimineerimist kogeme igal sammul, alates juba oma perekonnast-tuttavatest, lõpetades ametiasutuste mugavlevate töötajatega, kes ei taha/ei viitsi meie probleemist aru saada.

Detsembris toimus meil Kiidjärvel väike psühholoogiline koolitus, kus osalesid nii kurdid kui vaegkuuljad. Selgus, et vaegkuuljatel on kuuljatega suhtlemisel palju rohkem probleeme kui kurtidel!

Põhjuseks see, et meie- vaegkuuljad, üritame näida "normaalsed" inimesed, tehes üliinimlikke ja ülitobeidaid pingutusi näitamaks teistele, et me kuuleme küll, aga hetkel juhtus parajasti kõrv lukus olema/ei pannud tähele/lennuk lendas vms. Sageli on aga nii, et eeldame vestluspartnerilt, et too peab teadma vaegkuulmisest kõike, piisab vaid sellest, kui öelda, et me ei kuule hästi. Solvumine on aga kerge tulema, kui meid peetakse ullikesteks, kurtideks või hakatakse rääkima nagu lapsega.

Kurtidel seda probleemi ei ole. Neile ei ole probleemiks suhelda pliiats-paber meetodil, toksides telefoni kogu informatsiooni, mida parajasti vaja öelda või siis pommitada asutusi e-mailidega, kasvõi läbi oma tugiorganisatsiooni. Abi küsimine ei ole neile häbiasi. Vaegkuuljatele kahjuks on...


Suhtlemine kuuljatega?! - Allar - 22. Aug 2008 10:48

väga suure kuulmislangusega inimestel on tavakuuljatega tavalises keskkonnas pea võimatu suhelda - pigem kasutada kirjutamist nagu kurdid või siis kasutada sõbra abi Smile


Suhtlemine kuuljatega?! - idamia - 22. Aug 2008 11:11

Jah, aga vat just seda sõbra abi ei tahakski kasutada - iseseisev inimene ju! Minu probleem selles ongi, et ikka ise ja ise. Kirjutamine on hea mõte ja lahendus, aga selle unustab ära, kui on kiire. Ja paljud ei viitsi kah kirjutada. Olen, huvitaval kombel, siinmail kohanud, et eestlane pigem loobub minuga tänaval suhtlemast (teed küsides vms), isegi kui pakun märkimikku kirjutamiseks. Seevastu välismaalased hakkavad ise paberit-pastakat otsima, kui ütlen "I'm hard of hearing" ja kribavad rõõmuga, et küsida lihtsalt, kas minna paremale või vasakule.


Suhtlemine kuuljatega?! - kylliki - 22. Aug 2008 20:10

Peame end ümbritsevat keskkonda ise paremini koolitama-teavitama. Tunnistagem, et pelgame pisut ise samuti pimedaid, vaimupuudega ning raskema liikumispuudega inimesi- kui ei ole nendesugustega enne kokku sattunud.


Suhtlemine kuuljatega?! - countryman - 3. Sep 2008 16:05

Minu kuulmislangus on mõlemas kõrvas tänasel päeval 100%. No mõni seda ehk ei usu, aga audiogramm näitab seda. Reeglina peaks tugevam aparaat rohkem kaasa aitama kui nõrgem, aga ilmselt on see individuaalne. Paraku mina ja idamia oleme erinevast keskkonnast ja minu kasuks räägib suu pealt lugemine, kui kuulmise poole pealt jääb vajaka.
Aga jah, on olukordi, mil teistega vestlemine on häritud. Samas mõni inimene ei suuda aksepteerida tõsiasja ja läheneda sel viisil nagu ise palume. Eks mugavus mängib ka oma osa. Lihtsam on kuuljal asjaajamist suuliselt ajada kui seda sirgeldades.
Idamiale väike soovitus. Sõbra abi kasutamine pole häbiasi. Tean, et oled iseseisev ja tahad kõike ise teha ja omal jõul hakkama saada, kuid selliseid situatsioone leidub, mil oleks vaja kõrvalist abi. Nt. ise käisin ühe sõbraga pangas ja aitasin asjaajamisel kaasa. Pangatöötaja jutu tõlkisin nii nagu oskasin viipe keelde ja mure lahendatud.
Meie sugustele on mugavaks suhtlemiseks kirjutamine. Aga kui ametnikega jääb sel viisil asi toppama, siis parem minna kohale. Muul viisil ju asi ei lahene. Üldiselt kõigil kogu aeg kiire ja kes heast tavast kinni peab, sellelt saab vastukaja.
Kui kuulmine täitsa käest, siis ongi ainuke vahend paber ja pliiats ja kehakeel sinu olukorras. Nagu aru saan, selles vallas osav pole, et suu pealt lugeda.


Suhtlemine kuuljatega?! - trinka - 4. Sep 2008 08:09

Tere.Siin on kirjas enam jaolt kuidas on suhtlemine väljaspool kodu.Poes tuleb teine kord lausa kõrv letti panna,et kuulda mida müüa ütleb.Tore-naljakas lugu aga või juhtuda aga oma enda kodus.Minu oma ema teab,et ma ei kuule nii hästi ja ikka teeb ta seda sama viga et keerab selja,kui minuga räägib.Kui siis ahetan ja midatan,siis ollakse tüdinud,et peab mitu korda mulle ütlema.Sama viga teeb ka minu tädi,kus juures talle meeldib lausa teisest toast mulle midagi öelda.Kuulen jah,et midagi räägitakse,aga mida täpselt.Möödunud õppeaastal kutsuti mind kooli poja pärast.Ütlesin õppeala juhatajale,et ma ei kuule väga hästi ja ta võiks kõvemini rääkida.Tühja ta seda tõeks pidas.Taga tipuks ta huuled kah ei liikunud ja suisa tore oli ta vastas istuda ja lauseid ise välja mõelda.Kui need nii nimetatud kuuljad ei puutu kokku kuulmislangusega inimestega,siis nad ei saa aru sellest kuulmis puudest.Nad ei vaevugi aru saama.Sellelegi vaatamata soovin kõigile tugevat tahet olla üle sellisest suhtumisest,sest üksiki "hea" tegu ei jää karistamata,aga siis on kole sant seda tagant järgi targutada.


Suhtlemine kuuljatega?! - countryman - 4. Sep 2008 10:18

Hea trikk oleks koduste tähelepanu pööramiseks olla seni vait, kuni näoga pöördutakse Sinu poole. Kui aparaati kasutad, siis saad veelgi kättemaksu himuline olla - võta sootuks kõrvast. Küll siis aru saavad, mida peaksid edaspidi tegema. Aga jah, kuuljatel selline harjumus. Ega ma ise ka kodus esimesel korral hästi ei kuule ja seda enam, kui jutt tuleb teisest toast. Minugi puhul tavaline repliik kasutusel "mida". Aga minu kodused küllaltki valju jutuga, et vahel teeb kurdigi kurdiks. irw.
Vesteldes mõnes asutuses, olgu see siis reisibüroo või pank- kui vastase jutt on jäänud liialt vaikseks, et isegi aparaadiga ei kuule, olen selgitanud olukorda ja palunud sutsu kõvemini rääkida. Siiani on seda tehtud palve korral. Asi pole nii hull. Kui muidu ei saa, siis kuidagi ikka saab!


Suhtlemine kuuljatega?! - Allar - 4. Sep 2008 15:54

Koduste ja muude lähedastega tuleb kannatlik olla ja mitte välja teha kui sa täpselt ei kuule. Rääkija asi on end kuuldavaks teha Wink
Ehk siis kui sa kuuled, et midagi räägitakse sinu selja taga vms. siis ära tee sellest välja seni kuni rääkja tuleb sinu juurde.
Vastasel juhul jääb rääkijal mulje, et sa midagi kuulsid, aga tahad üle täpsustada. See on vana asi ja suhteliselt tavaline viga mida vaegkuuljad teevad Tongue

Asutustes on suhteliselt palju inimesi kes räägivad mokaotsast või ülivaiksel tämbril, nendega soovitan pastaka abiks võtta, sest ükski teenindaja ei taha karjuda üle saali "PALUN ID KAARTI!!!" Big Grin
Sest sellisel juhul võidakse teda idioodiks pidada, et lõugab seal kliendi peale ilmaasjata Wink


Suhtlemine kuuljatega?! - Anu - 10. Nov 2008 00:08

Minuga suheldakse ka teisest toast, selg ees või mokaotsast, nii et ei saa ööd ega mütsigi aru, mida mulle öeldi.
Selle peale reageerin umbes et :"MIDA?!?!?" Kui kõike seda korratakse samamoodi, ilma et püütaks kuidagi ennast selgemini arusaadavaks teha, siis ma ärritun oluliselt, vahel solvun, vahel lähen endast välja, sõltub situatsioonist ja inimesest.
Lisaks tänaval kõndides on suht võimatu minuga rääkida, ma ei kuule ega saa aru eriti millestki. Liiklusmüra ja muud üleliigset taustainfot on liiga palju ja ma ei tea, kuhu oma tähelepanu suunata.
Jäin selle aasta alguses peaaegu bussi alla, kuna ei kuulnud bussi nurga tagant tulemas. See juhtus kohas, kus ma alati peale tööd koju läksin, visuaalselt olin juba kontrollinud ja veendunud, et midagi ei tule ja astusin julgelt teele. (Peaks veel mainima, et ma kannan prille ka, -5,25 on nägemislangus.) Kurb asjaolude kokkulangemine ja rangluumurdConfused


Suhtlemine kuuljatega?! - Allar - 10. Nov 2008 16:42

Tuleb välja, et omaette probleem on pereliikmed või lähedased, kes mingil põhjusel ei taha arvestada kuulmispuudega suhtlemisel. Kas on kellelgi mingit lahendust sellele olukorrale pakkuda?


Suhtlemine kuuljatega?! - idamia - 10. Nov 2008 17:34

Mhm, perega tuleb tegelikult käituda ni kui võõrastegagi, sleetada ja kui sest pole abi, kui ikka kiusu pärast jätkatakse vanaviisi, siis ... tuleb uus pere leida, nii valus kui see ka pole. Või vähendada suhtlemist miinimumini. Nii kurb kui see ka pole. Näiteks minu ema ei tea siiani mu haiguse nime ja veel hiljaaegu osatas, et ma ei tohiks nii palju juua, et näe - tuigun pidevalt (mul see va raskekujuline meniere). Hästi, hästi kurb. Aga samas, mul pole emaga ka kunagi väga head suhet olnud, seevastu oma lastega saan kenasti läbi - nemad on tolerantsed ja mõistavad ning püüavad ennast minu kuulmisvajaduste järgi kohandada. Endise kuuljana aga tean, et hästi kuulval inimesel on ülimalt raske mittekuulmisest aru saada. Kuulmine on lihtsalt miskit sedavõrd loomulikku... Sama hästi võiks kuuljale öelda, et ma ei hingagi - pean ilma elamaSmile


Suhtlemine kuuljatega?! - Marta - 21. Jan 2009 19:13

Kui kohtud või tahad kokku saada kuuljatega, siis palu neil aeglaselt rääkida kui oskad huult lugeda. Kui ei oska siis palu paberit kirjutada ja tuleks harjuma huult lugeda. Ära põe ja näita neile et saad hakkama Smile


Suhtlemine kuuljatega?! - AndreasH - 15. Feb 2009 18:08

Olen alates vaegkuulmise süvenemisest 1996. märtsis üle elanud mitmeid erineva hakkamasaamisega perioode peaaegu kurtusest kuni praeguse (kaasaegse tehnika abil) hea kuulmiseni. Otseseid probleeme praeguseks pole, v.a. see, et Eestis kiputakse kaunis sageli veidigi keskmisest erineva kõneintonatsiooni puhul uudishimutsema laadis "Kas tulete Võrumaalt?", "Kustkandi mees oled?" jneSad.
Varem pidevalt kehvemini kuuldes ja nüüd vahel tähelepanu kadudes kohe mitte kuuldes olen kuuljatepoolset diskrimineerimist ikka kogenud, laias laastus kõikvõimalikku mida eespoolkirjutanud kirjeldavadWink


Suhtlemine kuuljatega?! - annika - 18. Feb 2009 12:56

olen täbsel sama murega kui Idamai,kotasin eelmine aasta oktoobris kuulmise pea täielikult,nii et ka ei kuule.Annaks väikse soovituse,nimelt ma ei vaevu ültse inimestele ütlema ,et ma kuulen halvasti vaid hoopis naeratan ja ütlen, et olen kurt ja imesta või mitte suhtumine hoopis muu.Muidugi on juhuseid kus ka ei saada ikka sellest aru kuid üritan sellest mitte välja teha sest on ju ikka inimesed erinevad.Teiseks on mul alati paber ja pliiats kottis, et kui võimalik siis annan inimesele ja palun kirjutada.JA muidugi lisan alati oma poolt väikese naeratuse ,et teistel oleks veidi lihtsam ja nad ei peaks kohmetuma.Aga julgust ikka Idamai ja pea püsti.


RE: Suhtlemine kuuljatega?! - helennoor - 13. Sep 2011 16:37

mul on NIIIIIIIIIIIIIII palju küsimusi, et täitsa kohutav - vahepeal purskasin lihtsalt nutma...
Olen samuti veel liiga noor, et selline olla:
oma lapsed 5a ja 12 a ei mõista, et ma ei kuule ja kuulen ning nende sõbrad. Hommikuti ja õhtuti on kõige hullem siis ei kuule midagi...
Saan kõigest nii valesti aru, rohkem mõistan automaatselt kui kuulen...
Õnneks mobiili kuulen super hästi ja saan inimese moodi suhelda...
Pangas ei kuule mitte tuhkagi ja kui näe telleri arvutisse panin, tuli hirm et äkki kutsutakse turva...
mul on küsimus kui ühes kõrvalkuulmine lanenud 70.le ja teine 50le KAS olen puutega ning kas peab puutetunnistuse hankima?
Lähen homme arti juurde, et aparaati küsida. Taheti op teha ja hetkel kirjas et novembris peaks toimuma aga lugesin nii palju negatiivset sümptomeid nagu näehalvatus, maitseelundite häired, tasakaaluhäired jne jne ning loobusin . Kui saaks kuskilt infot, kuidas need opid ikka lahenenud. Osteporoos on ning arvatavasti antibiootikumidest mis väiksena sain...........


RE: Suhtlemine kuuljatega?! - Allar - 13. Sep 2011 23:50

Sel teemal peaks ikka arstiga suhtlema st. arst ütleb, kui kiiresti progresseeruv see kuulmislangus teil on. Hetkel tundub, et suhteliselt kiiresti a la aasta jooksul kaotasite üle poole kuulmisest?

Ühesõnaga kui kuulmislangus jääb stabiilseks, siis aitavad aparaadid väga hästi. Naised saavad neid veel juuste all kanda ja seega ei pruugi võõrad arugi saada Smile
Aga kui kuulmislangus on kiirelt süvenev, siis tuleb hakata arvestama sellega, et varsti enam ei kuule.

Üldiselt tuleks lähedastele probleemi selgitada ja anda neile mõista, et tegemist on ülimalt tõsise asjaga, mis mõjutab teie elu kardinaalselt ja on täiesti pöördumatu protsess!

Igatahes jõudu ja jaksu, rääkige neist asjadest kindlasti veel ka arstidega Smile


RE: Suhtlemine kuuljatega?! - helennoor - 14. Sep 2011 12:58

Tere, taas!

Kohtusin artsiga ja saangi aparaadi jõuludeks ja ka invaliidsuse... Kõige jubedam, et võib veelgi langeda kui hormoonid möllama hakkavad ja vereringe aeglustub... Soovitati Ravi tn aparaate... ja just anti ka teada et aparaat ei paista välja ja saab juuksed peale panna...Ei jõua ära oodata, millal selle aparaadi kätte saab... Kõik arvavad, et olen jube ülbe kuna pidevalt ütlen MIDA ja ei tee välja kui räägitakse...eks tasapisi pere mul ka harjuma hakkab, et minuga pole mõtet rääkida,muidu peavad oma energiat palju kulutama.


RE: Suhtlemine kuuljatega?! - Allar - 14. Sep 2011 13:01

Äkki perele sellest abi:
http://www.thvk.ee/kuulmine/kuidas-suhelda-vaegkuuljaga/


RE: Suhtlemine kuuljatega?! - eneoga - 15. Sep 2011 14:35

Minupoolne kogemus. Kui minuga hakatakse rääkima teisest ruumist või koridorist, siis esimese hääle peale hõikan vastu: ÄRA RÄÄGI , ma ei kuule; tule siia ja räägi! Ja kui ikka räägitakse, siis võtan asja rahulikult, et ju ei olnud vajalik jutt. Kehitan lihtsalt õlgu, küll tullakse uuesti rääkima kui on vaja. Enam-vähem toimib see süsteem. Minul on peal rahustid, et hoida emotsioonid kontrolli all, et truu kaaslane hr M (meniere tõbi) ei saavutaks minu üle võimu. Kuid kõik ravimid on indiviiditi erineva toimega, st mis ühele sobib suurepäraselt , ei pruugi teisele sobida. Ja veel: ma ei mõtle sellepeale, mida teised minust mõtlevad! Aga jah, haiget teevad just lähedased inimesed, või kes peaksid olema lähedased. Samas kui ma kodus vastan küsimusele tobedalt või mööda, küsivad lapsed kohe, kas aparaat on?
Ja veel üks tähelepanek, kuulen väga sageli Ravi tn nime. Kas see on mingi sunniviisiline reklaam? Samas võib äkki hoopis mõni teine koht paremini sobida. Siin, kaugel kuulmiskeskustest ja ka kõrvaarstist, pean väga sageli tegema selgitustööd , et Ravi tn pole ainuke ja selgitama, miks on teine kuulmiskeskus kasulikum või seda , et kus oleks kergem ja mugavam kõrvaarstil käia.